Valgusvihu teekond horisondil ehk Individuaalse Maailma loomine

Astroloogiline kaart, kui Olemisvormi Kosmiline nimi annab lõputult võimalusi seostada, taibata, lahti mõtestada, süstematiseerida ja tähelepanu alla seada selle Olemisvormi kohta käivat informatsiooni.
Seda nüanssiderohkust ja samas terviklikku esitlusviisi olen Astroloogia kui õpetuse juures hinnanud enim.
Tegemist on pidevalt täieneva infokogumiga, millest välja loetava informatsiooni hulk sõltub lugeja tajude ja teadlikkuse arengust ning eelkõige nende tasakaalukast koostööst. Ja muidugi sellest, millele soovitakse eelkõige tähelepanu pöörata ja milline lähenemine on tõlgendajale selgeim ja loetavaim. Siinkohal pakuksin välja ühe võimaliku sümbolistliku maiguga tõlgenduse Teadvustava Tähelepanu rütmilisest ülesehitavast liikumisest, mis kasvatab lõputust potentsiaalsusest välja Oma Lugu ja kasutab vahenditena meie kaht kõige suuremat Sõpra ja Vaenlast, mis võimaldavad üldse midagi millegi suhtes liigutada – Aega ja Ruumi.
Võtame aluseks põhitelgede abil neljaks sektoriks jaotatud Loomisringi ja laseme Tähelepanul seitsemesammulises rütmis astuma hakata – siis seitse eluaastat ühe sektori läbimiseks, mis annaks 28 aastat täisringi läbimiseks ja langeks enam-vähem kokku Saturni – struktuuride Jumala – rütmiga ja sisaldaks oma seitsmeastmelisuses peidetult Kuu faaside vahelduvat liikumist kui Hinge aimatavat loksumist Struktuuriks tihenemise eel.

Teadvuse avardumine Elu vältel on ju just nagu indiviidi personaalne Maailma Loomine – ruumi järkjärguline hõivamine aja jooksul, luues üha juurde seda, mis on ja ammutades selleks ainest inimolemuse salapärasest pimedusest – ehk siis sellest, mida pole veel olnud.
Seitsmeastmelist järjest avarduva „valgusvihu� liikumist indiviidi kasvamise käigus on käsitlenud oma artiklites ka Dane Rudhyar, nimetades seda individuaalse kogemuse kolmetasemeliseks tsükliks.

Nii ongi Teadvuse rännak läbi sünnikaardi majade otsekui ülesehitav teekond keerdtreppi mööda, mille tulemusel saadakse osalejaks meile vastu astuvas Maailmas, seda igal hetkel üha uuesti luues, kohates kõige erinevamatel sagedustel, rütmidel, värvingutes ja varjundites toimivaid mõjutusi vastavalt sellele, millised Planeedid koos oma väljendusvormidega millisel ajahetkel ning millises ruumipunktis meie Tähelepanu alla satuvad.
Tajutavad on need mõjutused meile korraga palju suuremas ulatuses ning mittetajutava mõju ulatus on ju määratlematult suur ja lakkamatu – ehk see ongi see salapärane „olematus�, millest järjest avarduv Teadvus oma teekonnal Valgustumise poole inspiratsiooni ammutab ja uut Olemist loob.

Samuti annab selline lähenemine hea ülevaate astroloogiliste majade järgnevast, üksteist üles ehitavast olemusest.
Ehk just see järgnevus ongi meie praeguseni nii levinud lineaarse arengu müüdi põhjus? Ehk aitaks alljärgnev Valguse liikumise märkamine leppida Loomise lainelise struktuuriga ja tooks tänapäevasesse loogikaigatsusse päris uudse loogikavormi – bioloogika ehk Elutarkuse, mida vanadel „väheteadlikel� aegadel, mil tunnetus meie tegevuses märksa suuremat osakaalu omas, hästi tunti ja millele omane spiraalse arengu aktsepteerimine vabastaks inimese Teadvuse „sundedukuse� ja lõputu, järjest kasvava Edu kohustusest kord juba valitud toimingutes.

See tooks lisaks muutumise ja kaduvuse ammu tuntud puudustele esile ka nende vaieldamatud voorused ja tõstaks Tähelepanu alla loobumise, lahkumise ja minnalaskmise kui vaimujõu kauni manifestatsiooni ning loomevabaduse eeltingimuse.
Samuti on selline kujund „maailma ülesehitamisest� keerdtreppi mööda sarnane tänapäevase DNA kaksikheeliksiga, kus nelja valgulise ühendi vahel toimub kindel paardumine nende spiraalsel teekonnal tulevikku: just samuti nagu Asc ja IC leiavad endale ikka ja alati sobiliku paardumise oma igaveste vastupeegeldustega ülaltpoolt Horisonti Dsc ja MC näol.

Nii võiks sünnikaarti, kõiki majatippe arvesse võttes, käsitleda kui kaksteistheeliksi kristalliseerumiseelset faasi, mis lähtub indiviidi minevikust ja on teel tema tulevikku ning mõista majades sisalduvat kirjeldamatult mitmekesist informatsiooni kui seda, mis Teadvuse palge ees järkjärgult materialiseerumas (arvestades, muidugi mõista, mida konkreetne Teadvus selles majas on võimeline märkama.)

Teadvuse teekonda võib võrrelda ka seemnega, mis Asc-l laskub otsekui puhas Teadvusepiisk pinnasesse, kus ta esimese veerandi vältel (kuni IC-ni) elaks kui üle oma „tuliselt pakitsevat talvist kohanemist�, esitades endale asjakohaseid, endasse puutuvaid küsimusi –„kes ma olen?� esimeses majas, „mida oman?� teises majas ja „mida selle kõigega lähiumbruses oleks võimalik ette võtta?�, kolmandas majas.
Nende küsimustega saab kenasti paika Isiksuse alateadlik püsiv osa otsekui Tugev Vaas, millesse teine veerand oma „veed� ehk siis Hingeelu sisse võib lasta. See on kummaline periood, kus eriti esimesel ringil tuleb välja vastuolu: Imik ise on alles pigem vaim, aga ümbritsev maailm kipub teda kohtlema pigem kui lihtsalt uut kasvavat keha, tema eest ka vastavalt hoolitsedes.

Ega asjata ei nimetata Idamaades esimest seitset eluaastat �ema–ajaks�, mil sai kinnistatud lapse turvalisuse tunne.
Tõsi ta on, et saades neile sügaval alateadvuses esitatud olulistele küsimustele kaitset vajavas Elu alguses vastuseks, et ma pole mitte keegi, mul pole mitte midagi ja sellest lähtuvalt pole mul ilmselt ka midagi anda, oleks see startivale Teadvusele päris kindlasti raske algus, mis vajab hiljem ümber- ja ülekirjutamisel täiendavaid pingutusi.
Tihti kohataksegi esimese ringi negatiivseid tajusid teise ringi samadel aladel uidates ja kujundatakse neid umber positiivsemasse kujusse.

Laste puhul paistab esimestes majades avalduv tähelepanu koondumine eriti selgesti. Tegeleb ju laps oma esimestel eluaastatel tõepoolest ehedas jääralikkuses iseendaga, kasvades pöörase kiirusega ja tuues iseenesestmõistetavas Süütus Vaimses Isekuses kuuldavale hädakisa või mõnulalinaid. Kolmanda eluaasta paiku saab tema põhisõnumiks „minu oma�, mis reedab tema Tähelepanu hõivatust mängumaa ja tema käsutuses olevate vahendite määratlemisega. Alates neljanda eluaasta keskpaigast on ta lakkamatult kellegi poole teel kas oma äsjavalminud joonistuse, laulu või mitte kunagi lakkavate „miksidega�, rääkides selgelt kaksikulikku keelt aktiivsest infovahetusest ja samas veel „kiindumatusest�, mis lubab hetkega unustada eelneva ning asuda usinasti väljastama/ammutama uut informatsiooni.

Sellega on esimene veerand „maa all� ehk siis enda Olemises valgustatud. Võib oletada, et ka Seeme (kui meenutada taimenäidet) on talvise pakitsemise lõpetanud.
Algab „juurdumine� IC-l. Seeme ajab juured ja ammutab endasse esimese sõõmu vett – liikuva dünaamilise alge, hingeelu sümboli. Jõuab selgusele sügavuses, pinnases, millest ammutab jõu. Just see on koht millest sõltub Tuleviku Õis – Vastupeegeldus MC-l. Tippkogemus, mis toetub IC-le.
Nii annabki IC aimu meie ressurssidest, päritolust, sümboolsest kasvukohast, mis kumab läbi meie suhetest vanematega.
Kuni kolmanda majani ei olnud need suhted justkui veel Hingelise kokkupuutepunktini jõudnud – vanemad jändasid rohkem lapse keha hooldamise ning toitmisega ja laps ise oli veel pigem Vaim.
See on kui geneetilise päritolu teadvustamine ja integratsioon. Hingeline Kohtumispaik Minevikuga. IC asukoht sodiaagimärkides, märgi stiihia ja element, samuti neljandas majas asuvad Planeedid, nende suhted teistega – aspekteeritus – räägivad meie sügavamast hingelisest olemusest.
Neljanda maja aladel rändab meie teadvustav ja ülesehitav Tähelepanu esmakordselt alates 7. eluaastast. Kahe ja poole aasta vältel, mil meie hingeelu saab sisse oma esimesed tuurid – leitakse oma iseseisev koht, enesetunnetus indiviidina, otsitakse oma emotsionaalseid ressursse ja toetuspunkti ning ammutatakse neist, et hakata kasvatama alateadlikule pinnasele Oma Lugu.
Tõsi ta on, et ei ole mitte üks ja seesama, kas kasvada Kõrbes või Silotornis, Mustal Mullal või Kivide Vahel – see kõik loob täiesti erinevad eeldused.
Samas on võimsaid Taimi – samuti ka erakordseid ja elujõulisi Inimvaime, kes Oma Loo kõrgele sirutanud – välja kasvanud väga erinevatelt pinnastelt.
Teisel ringil koondub tähelepanu sama teema uuendamisele, kinnitamisele, teadvustamisele taas 35 eluaastal ning kolmas „juurdumine� leiab aset 63. eluaasta paiku.

On avaldatud arvamust, et 63. eluaasta on määrava tähtsusega inimese Elus – just elutunnetuse sügavuse ja elujõu allika puhastamise seisukohalt väga oluline vanus. Kes selles eas oma „allikat� ikka veel ei leia, selle võimalused „uue sõõmu� võtmiseks 91 eluaastal on juba vägagi komplitseeritud.

Nii nagu äsja juurdunud taimeseeme, kes on sisse tõmmanud oma esimese ampsu pinnasest, hakkab kasvatama Idu, nii ka Inimtaim alustab koos viienda maja tipuga jõudsat eneseväljendamist. Analoogia on ilmne. On ju Idu väga kiire kasvuga, mõjutatud otseselt oma olemusest leitust (4. majas), väga „vitamiinirikas� ning samas üpris õrn. Just samuti on ka lõvilik loovus julge ja samas õrn oma väljendusrikkuses. Huvitav on ka tähelepanek, et kui kellegi ootamatu enesepuhvistamine kedagi teist riivama kipub, öeldakse vahel – „See Igavene Idu�.

Viienda maja aladel jalutab Tähelepanu Kiir esmakordselt 10. – 12. eluaasta paiku, mil igasugune esinemine ja aktiivne eneseväljendus on kerged tulema.
Teisel ringil kohtame seda sektorit nii umbes 38. – 40. eluaasta paiku ja eks selle aja peale langeb tõepoolest paljude loovisiksuste viljakas aeg. Ja mis seal salata – eks ole see ka klassikaline nn. „jõmmivanusâ€� – et sõita džiibiga „rattad vetteâ€� ning demonstreerida oma jõukust ja andekust mitmel erineval moel.
Samuti on see ka laste koolitamise ja paljude teiste 5. maja valdkonda kuuluvate tegevuste aeg. Aeg vajutada oma isikupärane jälg Maailma mitmekesisusse.

Sellega on Tähelepanufookuse teekond Siseilmas jõudnud oma esimese olulise kriisipunktini. Idu aimab ärevusega maapinna lähenemist – avalikuks.tulekut, seismist keset kollektiivi – seismist Peegli ees. 6. maja tipp.
Algab enda olemuse analüüs – sorteerimine, korrastamine enne „väljaminekut�.
Ei tea, kas mind oodatakse? Ja ülepea – kas ma neile meeldin? Küps ja eneseteadlik Idu on äkitselt ärevuses – kas ma sobin? Kuidas paistan? Kas ootavad mind „aedniku hellad käed� või on „vikatimees� kohe vastas? Kas mulle jätkub ülepea üldse valgust või saab mu koht olema „kapsalehe all�?
Esimene Teadvuse kriis – 12.-14. eluaasta. Murdeiga koos samasse aega langeva Saturni vastasseisu ja Uraani nurkseisuga. Noor Inimvaim seisab tõepoolest nagu kergelt tuules tuikuv pikkade käte ja jalgadega väljakujunemata Idu, kes ei tea täpselt, kuhu ta kuulub ja kui palju mida peab olema, et oleks paras.... Teine ring. 40.-42. eluaasta – keskea kriis. Uraani vastasseis. Selge teadlikkus oma jõuvarudest, sisemistest ressurssidest ja eelistustest. Aga kuidas ja kellega ja millisel moel tuleb see kõik ettekandele ülalpool horisonti?
Veel on tunda niiskelt mõjuvate minevikuvarjude kuklassehingamist, mis ähvardavad endasse neelata ja kõdundada, kui spurt läbi „kooriku� Päikese poole küllalt sihikindlalt ja vankumatult aset ei leia. Uued kollektiivid, tasakaaluasendid, rollimudelid.

Kolmas ring – 68-70. Need kes kolmandat korda Asc-le jõudes(nii 56 eluaasta paiku) ei vastanud Teadvuse järjekordsele käivitavale kusimusele: „Kes ma olen?�, et „surmale määratud mõttetu pensionär� või midagi muud säärast, vaid leidsid endas vaimselt küpse ja kogenud õpetaja, kunstniku, loovisiku, guru, poliitiku, kirjaniku, vanaema, nõia, metsavahi või mis tahes muu suurepärase olemisvormi alge, mis liigub, loob ja lehvitab, on nüüd jõudnud elutarkuse, kogemuse, õpetuse nähtava vormistuse, kollektiivse vaimuelu, kaaluka sõna sekka ütlemise vanusesse.
On jõutud Dsc-le.
Luuakse uusi „meiesidâ€�. Mitmusest saab algühik. Mida sisaldab kellegi jaoks ühik „meieâ€�? Algamas on Teadvuse „maapealne ringâ€� – Päikese all, prožektorite lõõsas ja publiku palge ees - kollektiivi tagasipeegeldust, täiendavat panust ja ka korrigeerivat/täiendavat survet ning muundavaid mõjusid pakkudes.
Mida mõeldakse, öeldes „meie�?
Abielupaari, perekonda, suguvõsa, rahvust, riiki, maailmajagu, poliitilist gruppi, usulist vennaskonda, inimkonda, universumit, kõiksust...
Vastusest sõltub edasine. Tegevusulatus, ressursi iseärasused, „peegli� olemus, mille ette ollakse astumas ja mille keskel leitakse oma rolli realiseerumine.
Esimesel ringil 14.-16., teisel 42.-44., kolmandal 70.-72. eluaasta.

8 maja – ühisomand, kollektiivne kehand, ühtesulanud ressurss, ümberjagatav ressurss. Ego lõplik taltsutus ühinemises. Proportsioonide tajumine. Templi rajamise algus kollektiivsele Vaimule. Individuaalsete piirjoonte hägustumine – tähelepanu kandumine „sündmustelt� „protsessidele� Seda maja on seostatud surmaga, seksiga, ühisvaraga ja eks selle taga ole ju ühise nimetajana individuaalsete piiride lahustumine ühinemiseks milleski suuremas. Ka „surm� selles tähenduses on pigem ego piiride lahustumine ehk transformatsioon. Samuti seksuaalsus, mis on otsekui kahe olendi vabatahtlik „enesekaotus� hetkel, mil üks uus saab võimaluse end siit ilmast leida. Kusjuures näib, et mida täielikum on nende kahe võime ennast teineteisesse sulandudes kaotada, seda terviklikum on uue saabuva olendi eneseleidmine. Esimesel ringil 16.-17., teisel 44.-46., kolmandal 72.-74. eluaasta.

Ongi käes 9. maja Jupiterlik tipp koos oma Vibu ja Noolega – ühise sõnumi väljalennutamise aeg, ühisvaimu ilmnemine, ühise mõttevormi sünd.
Esimesel ringil ollakse teel kõrgkooli, omandatud kuuluvustunne üliopilaskonda ja ehk läbitud ka „rebaseeksam�, leitud koht tudengi Vaimuelus või siis valitakse välja sobiv usund (kahtlemata käivad siia alla ka muusikavoolude usulised, revolutsiooniusulised, luuleusulised ja muud kõige erinevamad ühisvaimu lennutused). Ollakse teel tippu – tipp juba paistab – Õis on avanemas.
Teisel ringil öeldakse kaalukat sõna poliitikas, usulistes veendumustes. Vormistatakse kollektiivset sõnumit, et kujundada Ajavaimu , uusi suundumusi, filosoofiaid. Uut ja selgemat lauset selle kohta, kes me oleme ja kuidas seda väljendada.
Kolmandal ringil ollakse avamas Õit guruna, õpetajana, presidendina või mis tahes kaaluka kogemusega liidrina vaimsetes kooslustes.
Nagu taimgi meie analoogias, teeme viimaseid ettevalmistusi, et vormistada oma lõplik struktuurne sõnum – sirutada oma õis vastu Päikesele ja selgele sinisele Taevale.

Ongi MC. Õitsemispunkt, tippkogemus, avaldumine. Kogemuse vormistamine, Saturnilik struktuuri fikseerumine – Elukunstniku pintsli viimane tõmme selle Pildi juures. Kuni selle hetkeni on Teadvus olnud teel tippu (muide kristalliseerumise tippu, mis pole mitte mingil juhul absoluutne – on ju tipud siiski olemas vaid tasakaalutuse tõttu!) Nüüd on aega vaadata tagasi ja märgata.
Märgata, et loodud struktuur on suhetes kogu maailma teiste struktuuridega.
Meie taimeke märkab äkki, kui palju on neid, kellele ta varju pakub, kes saavad ta lehtedelt juua/süüa – ennäe, Lepatriinu karjatab ta lehtedel oma Täikarja... Ta pole vaba. Ta tajub vastutust – seotust struktuuriga.
Kuidas vabaneda, kuidas taanduda? Kuidas „anda amet üle� ja minna erru? Kuidas minna edasi?
Kuidas lepitada omavahel sisetunne – mis ütleb, et see on „selle asja tipp� ja me vajame nüüd vabadust uueks alguseks – ja harjumus?
Mida öelda Rollimudelile, Minevikusõltuvusele, Kuuluvustundele ja teistele „kõhklevatele häältele�?
21 eluaasta – esimene Õitsemine!
Diplomeerituse lähenemine, õigus juhtida autot, seista kui „õige� kangegi kraami leti ääres – olla küps mis küps. Astuda ettevalmistustsükli tipust esmakordselt „realiseerimisellu�, kus nii mõnigi asi paneb meid ümber hindama esialgseid plaane ja juhatab meid just selliselt, et 28. eluaastaks oleme Asc-le jõudes valmis jälle endale esitama küsimust: „Kes ma olen?�.

Teine ring – kurikuulus 49. eluaasta. Nii mõnigi mees ronib krõbinal üles mööda juba uppuva laeva masti. Seisab silmitsi vastutusrikka ülesandega – olla Tipus ja tajuda sisimas esimesi märke lähenevast Sügisest. Nii mõnigi naine nautimas suurepärast kombinatsiooni kehalisest jõust ja ilust ning vaimsest küpsusest koos esimeste hallaöödega, mis lubavad aimata esimesi ümberhäälestumisi – on algamas tee uute sügavuste avastamise poole oma olemuses.

Kolmas ring – 77. Selles vanuses Õis on teadlik ja väärikas. Kogemused korduvalt läbitud Teekondadest nii tippude kui ka sügavuste poole on viinud täitumuseni. Teadvus on küps nautima kuldset Sügist – andes välja kogumikke elulookirjelduste, kokkuvõtlike teoste ja kõige sellisega, mille võiks kokku võtta pealkirja alla: „Kuidas ma seda teed käisin� ja käsitleda kui naudingut õitsemisele järgneva vilja valmimisest ning selle tagasikinkimisest maailmale, kes selle seikluse on Inimvaimule võimaldanud.

11 maja – Uraan – vaatenurga muutus. Vabanemine kogemuse jääkidest, erruminek, Vilja valmimine ja selle maitsvaima osa kinkimine kõigile, kes tervitavad lähenevat talve – jutustus kui „purgitäide� meie Parimate Mooside Riiulitele.
Valitseb värvideküllus – kokkuvõte möödunud tsüklist, vaimsed vestlused, kus ei tutvustata enam õpetust, mille loov jõud on vormistumas struktuuriks nagu 9 majas, vaid mille vabastav jõud on jagamas julgustavat kogemust meie ühisest olemusest – tulevikuseemnest teel tulevikupinnasesse ning minevikukogemuse humoorikat ja vabastavat rikkust.
Lugu Kuningast, kes asetab varna oma mantli, et minna sauna – Narri sügavalt vaimne ettekanne Universaalse Vaimu palge ees. Jah – see on keerukas ülesanne. Meenutada kesk Värvilise Liblika kannul tippurühkivaid ja oma „ehitisel� kogemata uksegi kinni müürinud vaevatud kaaskondlasi meie ühist silmale nähtamatut olemust.

Ja ongi jäänud 12. maja.
Kogemustsükli lõpp. Vili on jagatud ja seeme vabanenud.
Vabanenud isikupärast, rollimundrist, kuuluvusest, harjumustest.
On leidnud rahuliku üksolu Seemnete hulgas, vaikse ja õnneliku pakitsuse puhta potentsiaalsuse olekus. Teekonna taas endasse sulgumisse – keskendunud olekusse, kust „kevadise mulla� soojus ta ühel päeval jälle väljenduma meelitab. Narr nostalgilises mõtlusesärgis... Leppimus ja tervikutaju kaaslaseks kõigis toimingutes, andes petlikkuse ja tabamatuse hõngu nende jaoks, kes parajasti teel tipu suunas, on midagi määratlemas ja ihkavad konkreetsust.

Esimese ringi lõpp 26..-28. eluaasta. Siin väljutakse ettevalmistusringist, eraldutakse nooruskollektiividest, perekonna mõju alt, klassikaaslaste hulgast. Puhta Mina individualiseerumise punkt.

Teise ringi lõpp 54.-56. eluaasta. Väljumine kõige aktiivsemast ringist. Selles vanuses minnakse erru, vähendatakse vastutust, antakse üle ühiskondlikke rolle, saadetakse iseseisvasse ellu oma lapsi. Individualiseerumine küpse isiksusena – uus keskendumine oma põhiolemusele.

Kolmanda ringi lõpp 82.-84. eluaasta.
Neljanda teadvuseringi sooritamine on tänapäeval küll üpris haruldane. Peaks ta ju juurduma 91-l, tulema avalikkuse ette 98.-l, õitsema 105.-l ja jõudma vaimse täitumuseni 112.-l eluaastal. Tundub, et nii pikka teekonda meie keha tänastes oludes enamasti vastu ei pea. Ei tahaks öelda, et see võimatu on, kuid enamik inimvaime valib selle ringi asemele uue esimese ringi ja küllap nii on hea.
On neid, kes sulanduvad 12. maja viimase kogemusena Kujuteldamatusse, ega alusta uut kogemustsüklit selles süsteemis – küllap.
Igal juhul on Teadvuse spiraalne teekond oma Kosmilises kodus kesk erinevate rütmide, helide, värvide, võngete vir-varri väga nauditav ja erakordne.

Väljenduva olemusest jutustab vastavas majas paiknev seltskond Taevakehi, lisades oma iseloomuliku värvingu üldpilti, andes eespool kirjeldatud loomis/avaldumisspiraalile sisu ja kõikvõimalikud (ja võimatud) nüansid, mida liikuv valgusvihk oma teekonnal leiab ja nähtavale toob ning mille loomine peenemates ja vaid tajutavates – siis just nagu „veel lava taga� asuvate näitlejate ringkondades – toimub. Otsese tähelepanu väliselt.
Nii ootavad teadvustamata energiad pikisilmi seda valgusvihku, mis nende olemasolemise legaliseerib ja avalikustab.
Seni jääb teadvustamata rütmide ja energiate mõju inimteadvuse arvates juhuslikuks ja sellest tulenevalt tundub maailm kaootiline, ettearvamatu ja meid aeg-ajalt jalust rabav.

Ikka sajab meie Teadvusele, mis parasjagu hoolega näiteks 5. maja uurib, pähe ootamatu raksakas näiteks 8. või mõne muu maja aladelt, kus mõni peenema sagedusega võnge oma kulminatsioonini jõudis – nagu välk selgest taevast.

Astroloogia pakubki võimalust teadvustada ka neid – muidu teadvustamata jäävaid – mõjusid, samas on selge, et ka see lisanduv pole kaugeltki mitte lõplik.
Muidugi jääb siinkohal segaduste kohaks tõlgendamine, mida meie usin mõistus mõnikord tajudest ja allhoovustest üle tormates või neid läbi emotsionaalsete moondumiste vaadeldes, mõnikord kainet mõistustki minetades, ebasobivalt „üle kandes�, hirmufantaasiatele ja suurushullustusele andudes tasakaalutult tõlgendama kipub. Nii sünnivadki õuduslood fataalsetest hävitava toimega aspektidest ja „kurjadest Planeetidest�, mis teenivad soovitule täpselt vastupidist eesmärki ja hirmutavad väheinformeeritud indiviidi sootuks – ei julgegi enam õieti elada irratsionaalsete mõjude kartuses. Nii võib senisest arglikust avaldumisest saada hoopiski paranoiline elupelgus.
See on see armastuseta, üksijäetud mõistus, mis tervikutundest ilma jäetuna kipub õuduslugusid sepitsema.
Astroloogia on siiski väga hea vahend teadlikkuse, terviklikkuse ja jõudude dünaamilise tasakaalu mõistmiseks. Tunnustades vastandlike jõudude olemasolu loome harmooniat sellesse seiklusesse, milles osaleme.
Astroloogia annab edasi Olemisvormi Sümboolse Nime, milles sisalduvad nii vastuolud, kui ka täielik harmoonia – andes võimaluse nii „ pimesiku mänguks�, kui ka selle kõige „läbivalgustamiseks�.
Inspireerib otsima ja huvi tundma, sallima ja armastama – nägema Nähtamatut tsipa enam. Saama enam osa iseenda ja teiste seiklustest Planeedil Maa.

Kindlasti on Teadvuse avardumise müsteeriumi kirjeldamiseks tohutult erinevaid viise, rütme võimalusi.
Siinkirjeldatu oli vaid üks selle teema kerge puudutus ühest vaatenurgast lähtuvalt ja nagu ütles don Juan oma õpetuses C. Castaniedale: „Seepärast Sõdalane ei madalda inimese salapära, püüdes muuta seda mõistuspäraseks� – nii ka mina jätan selle mõtiskluse Teadvuse salapära säilitamise huvides ja sügavast austusest Elu Müsteeriumi vastu meelega pisut muinasjutulisse vormi koos juurdekuuluva inspireeriva ebamäärasusega.

Huvipakkuv on ka IC–MC telje paiknemise sümboolsus Vähi ja Kaljukitse märkides, kus ta tänases süsteemis kodus on.
On ju see päris otseselt Hinge ja Struktuuri suhe, milles Hing oleks justkui põhjus ja struktuur Tagajärg või ka selle Hinge Tempel.
Hing asetseb Vähi märgis ja Vähk iseenesest on üks küllaltki tähelepanuväärne loom. Elab ta ju vees ja sealgi kivi all – just nii nagu ta energiateljel paikneb Kaljukitse all. Meie tänapäevases maailmas on ta just sama nähtamatu oma vees asuvas Kivialuses korteris nagu Hing tänapäeva inimesele.
Ta liigub kahtpidi – ka see omadus on Hingele iseloomulik ja muidugi see, et Vähk on ainus loom, kes allub välisele struktuurile ka oma kehaehituses – tal on nimelt väline skelett.
Niisiis – kui see Kivi, mille all ja sees Vähk elab, talle sobib ja tal liikuda laseb, on kõik kenasti. Kui aga struktuur hakkab elama oma isekat elu Hinge vajadusi arvestamata, algavad probleemid.
Abielud moraali pärast, ühisvara säilitamiseks, meeleheitlik töötamine, et hoida püsti mingit maja, teenida mingit võimustruktuuri, orjata mingit mõttevormi ja vägistada oma Vaimu sajal erineval moel, viib tänapäevaste tunnushaiguste tekkeni.
Suutmatusest kuulda Vähi kisa Kivi alt ja muuta vaatenurka (mõttestruktuuri) Hinge vajadustele sobivaks tekivad Lupjumised (siis kivistumised!) ajus (Alzheimeri tõbi?), veresoonkonnas. Seisakust piinatuna tuleb meie Vähk sõnumiga välja – materialiseerudes meie kehasse Vähktõveks – tuleks just nagu ütlema, et „on aeg oma Vähki (loe Hinge) ravida! On aeg anda Vaimule vabadust.�
Vähk, kes muidu on tumeroheline, muutub keetmisel erkpunaseks. Just samamoodi tuleb meie muidu vaid aimatav hingeelu „keemaminemise� korral nähtavale vihast, häbist või muust emotsionaalsest reaktsioonist punetavas näos.
Nii et hoolitsegem, et meie Vähil oleks seal Kivi all hea.
Et see struktuur oleks piisavalt peen, väljendamaks meie Hingevajadusi ja et see struktuur oleks ka piisavalt muutlik, käies kaasas meie üha jätkuva arenemisega ja muidugi piisavalt toekas, et Hing välja ei valguks ega kaotaks sel moel oma Sära.
Just sobiv struktuur on see, mis suudab anda meie eneseväljendusele Sära – Vaimu päranduse kõigisse meie tegemistesse!
Nii suhtlevadki omavahel meie üha täiustunum Hing ja tema üha täiustuv avaldumisvorm – kõrgenedes ja kergenedes oma vertikaalsel teekonnal mööda spiraalset treppi.

Horisont – magneetiline piirpind – meelitab valgusvihu järgima oma spiraalset teekonda ja looma struktuuri meie eneseväljendusele. Kas pole mitte see magneetilisus see, mis loob aja ja ruumi sõltuvuses oleva Saatuse kujundi, mida mööda otsekui nõiutult sammutakse – nagu naljafilmides, kus mootorrattur kiindununa tee keskjoonde kihutab kuristikku ja millelt Pilgu lahtikiskumiseks oleks justkui Jõudu vaja? Uut värsket Vaimujõudu, et meelitada vabadusse oma Pilk ja suunata see üle Etteantud Ehitiste Katuste.

Ikka uute Avaruste poole, uue Teadlikkuse poole meist enestest – et ikka ja igavesti luua ja läbi elada Maailma – omaenda Individuaalset Maailma, mis kumab läbi igaühe kordumatu Prisma Teistesse Maailmadesse ja imetleda kõike, mis juba ON.

Aga kust tuleb see Jõud?
See tuleb Allikalt.

TiinaV